Elu võimalikkusest ilma kohvita

Pisikese põnnina oli mul kombeks sünnipäevadel ja muudel seesugustel prestiižsetel üritustel, kuhu mindki kaasa võeti, käia ühe peene kohvitassi juurest teise juurde, siis kui tasside omanikud olid kohvitamise juba lõpetanud, ning juua ära need lonksukesed, mis alati põhja peale järele jäävad. Ema ikka naerab, et ju ma siis jõin oma isu täis, sest pärast seda pole ma kohvi enam tarbinud. Välja arvatud need korrad, kus koolilõuna juurde ei pakutud muud juua kui hirmmagusat n-ö laste kohvi ja oli vaja millegagi toit alla loputada.

Meenub üks seik 2007. aasta suvest, mil keskkool sai lõpetatud ning sõitsime päevaks Soome Linnanmäki lõbustusparki läbi higi ja pisarate kätte võideldud suurt vabadust tähistama. Õhtul oli meri tormine ja meie paat enam tagasi ei tulnudki, seega ostsime piletid viimasele samal õhtul väljuvale suurele laevale.

Eestisse tagasi jõudes maandusime ööseks meie pere vast valminud majja, mis oli seest veel tühi kui kell, nii et me „telkisime“ elutoa põrandal. Kui ma ütlen tühi kui kell, siis seda ma mõtlengi – seal ei olnud muud kui neli seina, põrand ja katus. Ei voodeid, külmikut ega midagi, millel toitu valmistada; isegi mitte taldrikuid ega nuge-kahvleid, millega kaasa võetud toitu süüa. Ilmselge jätkuna võib sellesse mitte olemasolevate asjade nimekirja lisada ka kohvimasina.

Meie seltskonnas olid lisaks minusugusele kohvipõlgurile paar nautlejat ja fänni ning üks paadunud tanta, kes ei suutnud ennast ilma harjumuspärase hommikukohvita käima saada ja tuletas meile seda umbes iga kolme minuti tagant meelde. Hingerahu sai ta tagasi alles siis, kui linnas mõned Eesti kroonid (oh aegu ammuseid!) topsitäie kohvi vastu vahetas.

Mulle endale ei meeldi kohvi maitse, kuid see pole ka nii ebameeldiv, et ma ei suudaks end sellega vajadusel ära harjutada. Lihtsalt pole siiani suutnud leida põhjust, miks ma peaksin end harjutama kohvi jooma. Tahan olla suuteline funktsioneerima ka ilma hommikuse kohviannuseta. Tundes ennast tean, kui kerge on mul millestki sõltuvusse jääda ja kui raske on mul halbadest harjumustest vabaneda. Mõõdukus on kunst, mida ma igas asjas veel vabalt ei valda. Sellepärast olen siiani otsustanud oma kohvivaba elu jätkata.

Kohvi poolt ja vastu

Kohv on üks neist asjust, mille kasulikkuse ja kahjulikkuse kohta võib leida väga vastakat informatsiooni – nii palju kui on pooltargumente, on ka vastuargumente. Ühest küljest on tegemist sõltuvust tekitava ainega, millest võib end väga raske olla võõrutada. Teisalt on selge, et kohvisõltuvust ja selle tagajärgi ei anna võrrelda narko- või alkoholisõltuvusega.

Kohv võib päris mitmel moel olla ka kasulik. Tunnen üht madalavõitu vererõhuga inimest, kes on öelnud, et ta on väga tänulik kohvi olemasolu eest, sest tablettide võtmise asemel leiab ta oma probleemile leevendust maitsva kohvijoogi kaudu. Vaatakski nüüd lähemalt kohvijoomise poolt ja vastu esitatavaid argumente.

Miks võiks niisiis kaaluda kofeiini tarbimise lõpetamist või piiramist? Sest see võib tõsta vererõhku. Eriti nendel, kes juba kannatavad hüpertoonia all, ja nendel, kes ei ole regulaarsed kohvijoojad. Samuti suureneb südameinfarkti risk noorte täiskasvanute hulgas. Rohkem kui 4 tassi kohvi tarbimist päevas seostatakse koguni varajase surmaga. Siinkohal tasub aga ära märkida, et need, kes oma sõnutsi tarbisid ülemäära palju kofeiini, olid enamjaolt ka suitsetajad ega pööranud oma füüsilisele vormile suurt tähelepanu, seega ei pruugi just kohv peasüüdlane olla.

Migreeni põhjustavate söökide-jookide artiklis sai juba mainitud näiteks seda fakti, et ülemäärane kofeiini tarbimine võib põhjustada peavalusid. Seegi on teada-tuntud fakt, et kohv võib põhjustada insomniat. Paljud inimesed ei saa õhtuti kohvi juua, vastasel juhul ei suuda nad öösel uinuda. Muu hulgas pärsib kofeiin veel kollageeni tootmist nahas. Efekt sõltub kogusest, mõjutades seega eelkõige neid, kes joovad regulaarselt suurtes kogustes kohvi.

Millised kasutegurid kaasnevad kofeiini tarbimisega? Siin näemegi kohe, kui vasturääkiv on informatsioon kohvi kohta. Näiteks elavad kohvijoojad väidetavalt kauem: uuringute põhjal on neil enneaegse surma risk 25% väiksem kui kohvi mitte joovatel inimestel. Samuti seostatakse mõõdukat kohvijoomist (2-4 tassi päevas) vähenenud Parkinsoni tõve ja insuldiriskiga.

Kohv sisaldab palju antioksüdante, mis aitavad vabade radikaalide ja antioksüdantide taset kehas tasakaalus hoida. Kohv parandab ka keskendumisvõimet ja muudab erksamaks. Sellestki sai rohelise tee artiklis juba räägitud, sest roheline tee sisaldab samuti kofeiini.

Lisaks tõstab kohv füüsilist jõudlust, kuna suurendab adrenaliinitaset veres. Juues umbes tund aega enne treeningut tassi musta kohvi, võib tulemuslikkus paraneda 11-12%. Kofeiin soodustab rasvapõletust ja lõhustab rasvu, kasutades seda kütusena trennitegemisel. Sellest tulenevalt võib öelda, et kohvijoomine võib aidata kaalu langetada. Peale selle sisaldab kohv magneesiumi ja kaaliumi, mis aitab inimkehal insuliini kasutada, reguleerides veresuhkrutaset ning vähendades isu suhkrut sisaldavate maiuste järele.

Kas elu ilma kohvita on võimalik? Jah, kindlasti. Kohv ei ole normaalse elutegevuse tagamiseks hädavajalik. Kellel on kõrge vererõhk, sel tasuks eriti kohvi tarbimist piirata või sellest sootuks loobuda. Kuid kas kohvist loobumine on vajalik? Ei ole ilmtingimata. Küll aga võiks tarbitavad kogused kontrolli all hoida. 1-2 tassi kohvi päevas ei tee ilmselt kellelegi kurja. Probleemid ilmnevad siis, kui kogused muutuvad väga suureks. Mõõdukus on siin võtmesõna.

Oma arvamust jagas: Liis Pesur

Allikad: https://www.caffeineinformer.com/harmful-effects-of-caffeine;  https://www.warriorcoffee.com/news/2/12-health-benefits-and-6-disadvantages-of-coffee-smashing-it