Arbuus – suvine lemmik

Nüüd, kus Eestisse on ka viimaks suvisemad ilmad kätte jõudnud ja talv loodetavasti ei plaani enam enne detsembrit tagasi tulla, hakkavad väliturud jälle täistuuridel tööle ning letid muutuvad suve edenedes aina rõõmsamaks ja värvilisemaks. Üks punnpõskne iludus, kellest on raske mööda vaadata, on kindlasti arbuus. Iga kord, kui koduturu avali väravatest möödun, jäävad juba kaugelt eemalt arbuusid silma ja tekib vastupandamatu soov üks nendest endaga koju kaasa viia. Järgnevalt väike ülevaade arbuusifännidele.

Arbuusi ajalugu

Arbuus on õistaim, mis sarnaneb viinapuuga ja mille vili ei ole puu- ega juurvili, vaid hoopis mari. Arbuusi marjad on seest magusad ja mahlased ning sisaldavad palju vett – sellest ka ingliskeelne nimetus watermelon. Väljast on arbuus kaetud rohelist värvi sileda kõva koorega, millel on kas tumerohelised triibud või kollased laigud. Sisu võib olla eri värvi: punane, roosa, oranž, kollane või valge. Enamasti sisaldab arbuus palju seemneid, ehkki eksisteerib ka ilma seemneteta variante.

Esimesed arbuusilised pärinevad Lõuna-Aafrikast, ligikaudu 5000 aastat tagasi, ja sealt võib endiselt leida mitut sorti metsikuid arbuuse magusatest maitsetute ja isegi mõrudeni. Lõuna-Aafrikast levisid nad edasi ja aastaks 2000 eKr kasvatati arbuuse juba muistses Egiptuses ning tarbiti ühtlasi igapäevase toiduna. Tõendeid selle kohta leiab hoonetel olevatest hieroglüüfidest, mis räägivad lugusid arbuuside saagikoristusest. Samuti on arbuuside jäänukeid leitud kuningate haudadest, kuhu need jäeti surnutele hauataguse elu tarbeks. Kõrge veesisalduse tõttu pole nende populaarsus kuumadel kõrbealadel sugugi üllatav. Isegi Piiblis on mainitud arbuusi muistsete israeliitide – kes elasid tol ajal orjadena Egiptuses – toiduna.

Aafrikast levis arbuus ka Euroopasse ja Euroopa kolonistide ning Aafrika orjade kaudu edasi Ameerika mandritele. 7. sajandiks jõudis arbuus Indiasse ja sealtkaudu 10. sajandil Hiinasse. Tänapäeval on Hiina suurim arbuusitootja.

Arbuusi toitumisalane teave ja kasulikkus

Arbuus on väga madala kalorsusega ja rasvasisaldusega, sisaldades umbes 30 kilokalorit ja 0,15 grammi rasva 100 grammi kohta. Ta sisaldab ka rikkalikult vitamiine ja mineraale. Arbuus on näiteks suurepärane A-vitamiini allikas, mis on võimas looduslik antioksüdant. 100 grammis värskes arbuusis on ligikaudu 569 mg A-vitamiini, ehk teisisõnu 19% päevasest soovitatavast kogusest. Peale selle on arbuusis hea annus B6-vitamiini ehk püridoksiini, B1-vitamiini ehk tiamiini, C-vitamiini ja mangaani. Ütlematagi on selge, et kuna arbuus sisaldab niivõrd palju vett, aitab ta vedelikupuuduse vastu. See pole aga kaugeltki kõik. Arbuus on kasulik ka seedimisele, kuna sisaldab kiudaineid. Eelnevalt mainitud A-vitamiin on väga hea silmanägemisele ja immuunsusele ning nahale, kuna aitab hoida nii naha kui ka juuksed niisutatutena. Arbuus on veel väga kasulik südamele: ta kõrge lükopeenitase on tõhus abimees südamehaiguste riski korral. Arbuusiekstrakt aitavat samuti vähendada hüpertooniat ja pidavat alandama ülekaaluliste täiskasvanute vererõhku.

Mõned huvitavad faktid arbuusi kohta

  • Arbuus koosneb peamiselt veest. See ei üllata ilmselt kedagi, kuid on sellegipoolest põnev fakt. Arbuus koosneb nimelt rohkem kui 91% ulatuses veest. See tähendab, et arbuusi söömine kuumal suvepäeval on maitsev viis püsida hüdreeritud ja vältida vedelikukaotust. See ei ole aga siiski aseaine rohke värske vee joomisele.
  • Mõned arbuusid on kollased. „The Yellow Crimson“-nimelisel sordil on kollane viljaliha, mis on meemaitseline ja magusam kui temast populaarsem roosa viljalihaga „Crimson Sweet“. Tõenäoliselt on kollasel arbuusil oma ainulaadsed kasulikud toitained, kuid enamik siiani läbiviidud uurimusi on keskendunud roosa viljalihaga variantidele.
  • Arbuusikoor ja -seemned on söödavad. Enamik inimesi viskab arbuusikoore minema, kuid proovige seda näiteks koos laimiga blenderdada ja saate tervisliku, värskendava vahepala. Arbuusikoor ei sisalda mitte ainult tervist edendavat ja vereloomeks vajalikku klorofülli, vaid see sisaldab ka rohkem aminohapet tsitrulliini kui roosa viljaliha. Tsitrulliin muundatakse neerudes arginiiniks, mis on oluline immuunsüsteemi ja südame tervise seisukohalt.
    Ehkki paljud inimesed eelistavad seemneteta arbuuse, on mustad arbuusiseemned tegelikult söödavad ja isegi kasulikud. Need sisaldavad rauda, tsinki, valku ja kiudaineid. Kui kellelgi on tekkinud küsimus, kas seemneteta arbuusid on geneetiliselt muundatud, siis vastus sellele on, et ei ole – need on saadud ristamise tulemusel.
  • Arbuusis on rohkem lükopeeni kui värsketes tomatites. Lükopeen on võimas karotenoidide hulka kuuluv antioksüdant, mis annab puu- ja juurviljadele roosa või punase värvi. Seda seostatakse kõige sagedamini tomatitega, ent arbuus on tegelikult isegi suurem lükopeeniallikas.

Oma arvamust jagas: Liis Pesur

Allikad: http://www.vegetablefacts.net/vegetable-history/history-of-watermelon/, http://articles.mercola.com/sites/articles/archive/2014/07/21/amp/watermelon-nutrition.aspx, http://www.nutrition-and-you.com/watermelon.html, http://www.livescience.com/46019-watermelon-nutrition.html